Pythoni ajalugu
- 1991: Guido van Rossum töötas välja Pythoni programmeerimiskeele, tuginedes ABC ja C keelte ideedele.
- Eesmärk: Luua lihtne, loetav ja mitmekülgne keel.
- 2000: Ilmus Python 2.0, mille uuenduste hulgas olid näiteks loendite generaatorid.
- 2008: Välja anti Python 3.0, mis parandas Python 2 piiranguid ja pakkus paremat Unicode’i tuge.
- 21. sajandil: Python saavutas suure populaarsuse valdkondades nagu veebiarendus (nt Django, Flask), andmeanalüüs (Pandas, NumPy) ja masinõpe (TensorFlow, PyTorch).
- Iseloomulikud jooned: Avatud lähtekood, tugev kogukond ja platvormideülene tugi.
Pythoni süntaks
- Peamised omadused: Lihtne ja loetav süntaks, kus taanded asendavad loogelisi sulge.
- Põhilised komponendid:
- Võtmesõnad: näiteks
if,for,while,def,class. - Operaatorid:
+,-,=,==,and,or. - Kommentaarid: ühe rea jaoks
#, mitmerealisteks kasutatakse""". - Taanded: Koodiblokkide märkimiseks kasutatakse 4 tühikut.
- Võtmesõnad: näiteks
- Näide:
x = 5
if x > 0:
print("Positiivne arv")
- Tüüpilised vead: Süntaksivead (näiteks ebaõiged taanded) ilmnevad programmikoodi käivitamisel.
Muutujad Pythonis
- Mõiste: Muutuja on nimi, mis viitab mälus asuvale väärtusele.
- Tüübi määramine: Pythonis toimub see automaatselt vastavalt määratud väärtusele (dünaamiline tüpiseerimine).
- Näited:
x = 10– täisarv (int)nimi = "Anna"– sõne (str)hind = 19.99– ujukomaarv (float)
- Nimetusreeglid:
- Peavad algama tähe või alakriipsuga (_).
- Ei tohi sisaldada tühikuid ega erimärke (v.a _).
- On tõstutundlikud (
Xjaxon erinevad).
- Nähtavus: Muutujad võivad olla lokaalsed (funktsioonis) või globaalsed (kogu programmis).